Pulmapäev on kordumatu. Iga paar tuleb oma looga, oma ootuste ja unistustega. Ja mina – pulmafotograafina – püüan seda kõike piltide kaudu ausalt edasi anda. Iga hetk ja iga pilk on minu jaoks oluline. Aga kas kõik läheb alati ideaalselt? Ei, ja see ongi inimlik.
Olen oma teekonna jooksul kohanud suurel hulgal imelisi paare. Enamasti on nad olnud siiralt rahul ja tänulikud. Aga paaril korral on juhtunud ka seda, et mõni pilt, nurk või emotsioon ei vasta täpselt sellele, mida pruutpaar lootis näha. Kas see teeb mind vähem heaks fotograafiks? Ma usun, et mitte. Pigem teeb see mind inimeseks, kes võtab tagasisidet tõsiselt ja soovib ausalt parimaks kasvada.
Kriitika pole rünnak – see on vestlus.
Kui keegi on oma pulmapiltides pettunud, siis on see minu jaoks võimalus kuulata. Mitte kaitsta ega vaielda, vaid kuulata. Mis jäi vajaka? Mida oleks saanud teisiti teha? Mõnikord on põhjus ootuste erinevuses, mõnikord valgusoludes või olukordades, mida ka kõige hoolikam ettevalmistus ei saa lõpuni kontrollida.Tõsi on ka see, et selliseid kriitikanooli on minu töös olnud vaid paar. Ja ausalt öeldes – vahel olen tundnud nendes ära ka pisut pahatahtlikke motiive. Aga kui kriitika tuleb teadmatusest või lihtsalt teistsugusest vaatenurgast, siis ma ei tõmbu eemale.
Päris elu ei mahu alati täiuslikku kaadrisse.
On olnud juhtum, kus pruut kurtis, et pilte on liiga vähe – samas kui mina olin juba enda hinnangul neid isegi liiga palju jäädvustanud. Või olukord, kus öeldi, et kleit istus halvasti ja mina poleks justkui seda märganud. Aga tegelikult – ma ei saa panna aega pausile, et öelda: „Ootame, korrigeerime nüüd kõik ideaalseks ja alustame uuesti.” Elu pulmapäeval lihtsalt ei toimi nii.Mõni klassikaline kaader – näiteks detailipilt sõrmustest – võib vahel ununeda. Mitte seepärast, et ma ei tea, et see on oluline, vaid sest olud ei tee seda alati võimalikuks. Kui pruudi sättimine toimub tillukeses hotellitoas, kus on koos üle 10 inimese, pruutpaari lapsed nõuavad tähelepanu ja igal hetkel toimub mitu asja korraga – siis vahel tulebki teha valik: kas püüan kinni selle hetke emotsiooni või jooksen sõrmustekarpi otsima. Mõlemat ei pruugi lihtsalt jõuda.
Täiuslikkus pole eesmärk – ehe jäädvustus on.
Ma ei loo steriilset ideaalmaailma, vaid päris elu. Pulmad on täis liikumist, tundeid, pisaraid ja ka väikest segadust. Need hetked ongi päris. Minu töö ei ole ainult pildistada, vaid ka kohal olla, tajuda ja jäädvustada nii, et pulmapäev elaks ka fotodel edasi – isegi siis, kui mõni ideaalne „checklist” jääbki lõpuni täitmata.Lõpetuseks.
Iga tagasiside – ka kriitiline – on oluline. Kui see tuleb heatahtlikult ja ausalt, aitab see mul kasvada. Kui see tuleb pahameelest või pettumusest, proovin alati mõista, mitte hinnata. Ja kui vahel ka mõni detail jääb tegemata, siis see ei tähenda, et ma ei olnud asja juures. Olen alati kohal kogu hingega – ja see on asi, mida ükski möödaläinud kaader ei tühista.
